Millised emotsioonid !

Mõtlesin sellele postitusele tükk aega pealkirja, et teid lugema kutsuda. Lihtsalt nii emotsioonideküllane lõuna on mul täna olnud, et tahaks teiega seda jagada.

Niisiis, mu külmkapis seisis Ciccio emalt saadud purk selle tomatimöginaga, mida nad tookord õuel läbi masina ajasid. Mulle anti õpetussõnu selle valmistamiseks, kuid olin siiani unustanud sibula soetada. Ühel õhtul anti mulle ka sibul ja küüslauk koju kaasa ja kuna hommikul selgus, et mul on täna hoopis vaba päev, pidasin õigeks veidi vaaritada.

Lisasin toorkastmele veidi õli, hakitud sibulat, küüslauku ja veidi soola ning keetsin pisut üle 15 minuti. Loomulikult polnud mul õrna aimugi, kas seda kõike õigesti tegin, kuid tulemus... Tulemus oli nii maitsev, et olin seda kastet valmis ka ilma makaronideta sööma. Tibake lisasin ka musta pipart sellel suurepärasele segule ja hoidsin vaiksel tulel kuni pasta valmimiseni. Hiljem kuumutasin koos pastaga ja serveerides lisasin peale parmesani juustu ja paar basiiliku lehte. Te ei kujuta ette... Kõrvale veel kaks sooja sibula-juustusaia (:

Itaaliasse tulles mõtlesin, et mulle ju tomatid ja tomatikaste maitseb, samuti pastatoidud, seega ei tohiks probleemi olla. Kodus valmistatud pasta poest ostetud tomatipastaga oli aga kaugel minu maitseideaalist. Tekkis teatud skeptiline hoiaks selle Itaalia suure pastaarmastuse suhtes. Aga nüüd ma mõistan. Poe kraam pole ikka pooltki see, mis värske, kodune ja isevalmistatud toit. Olin varem Ciccio juures ka head pastat saanud, kuid ei osanudki selle peale mõelda. Loomulikult oli see hea, aga valmistatud oli see ju ka tõelise itaallase poolt. Nüüd aga selle isevalmistatud kastme tõttu nautisin minagi pastat. Ilma igasuguse hakklihata kusjuures. Lihtsalt see kaste... värske tomati maitse, mahe, natukese küüslauguga... Ja parmesan seal lisaks. Mulle tuli taas meelde, miks ma siin olen... Et neid suurepäraseid emotsioone veel kogeda. Ja need ei kaasne siin ainult söömisega. (:

Eilegi oli ilus päev. Kodunt välja minnes juba nägin, et keegi oli prügikasti ümbruse ära koristanud ja jätnud välja sildi, et keegi prügi prügikasti kõrvale maha ei jätaks.

Õhtul käisime C-ga Walter pizzerias pitsat söömas. Walter on siis see koht, mis asub kohe via Pasquale Rossi korteri lähedal. Oi, kui palju ilusaid emotsioone seal oli ja kui ilusaid asju oli mäletada. Pitsa on seal ka suurim ja parim, mis kusagil mujal. Loomulikult polnud ma jälle võimeline tervet pitsat ära sööma, lihtsalt ei jaksanud.

Üldse oli õhtu nii ilus. Kuulsin palju ilusaid asju, mis pani mõtlema, et inimesed siin on ikka hoopis teistsugused, kui meie maal. Neil on lihtsalt üks suur omadus, mida meie inimestel ei paista olevat - oskus elada läbi südame. Tunda. Mitte kogu aeg mõelda ja teha. Ma ei taha meie inimesi kuidagi halvustada või meid jääpurikateks tembeldada. Aga näen seda vahet ka enda peal. Emotsioonitu, äraolev ja külm. Meenub, kuidas C küsis ka Tropeas, kas mul on keegi lähedane surnud, et asju nii tuimalt vaatasin. Tegelikult ei osanud ma oma vaimustust lihtsalt kuidagi välja elada. Sest Tropeas ei ole võimalik külmaks jääda. Siinsete inimestega suheldes ei ole võimalik külmaks jääda. (:

Küsisin ka Ellilt eile, et mida inimesed Itaalias teevad, kui nad tunnevad end kuidagi rusutult või natuke tigedalt. Kuidas maandavad itaallased pingeid? Nad ju naeratavad kogu aeg, kõigile. Ka Luisale ja Pierole naeratatakse. Kuidas? Elli ütles, et ta ei tea, kuidas see võimalik on. Eile ta ütles mulle, et ta on kaks korda kukkunud seetõttu Arese seljast, et Piero on teda või hobust kuidagi ärritanud platsil. Esimene päev kihutas Piero galoppi oma hobusega, või Petuliaga, vahet pole, sest galoppi tuleb ju mõlemaga kihutada. Ta ei arvesta kunagi platsil teistega ja tema sõidusuund pole etteaimatav. Eriti Petuliaga, kes mikro-pöördeid teeb. Seega sõidab ta platsil ette või kihutab lihtsalt väga lähedalt mööda. Arest ajab see veidi pöördesse ja Elli kaotab kontrolli hobuse üle. Teine kord tegi Giorgia Piero hobusega galoppi, aga kuna galopitõste ei õnnestunud, tuli Piero hobust utsitama ja kivikestega platsile loopima. Isegi Elekta ärkas selle peale üles, Aresest siis rääkimata. Elli ütles, et kui ta seekord ka Piero mingi nõtruse peale alla kukub, jätab ta hobuse sinnapaika ja läheb Pierole kallale. Samas ütles ta, et ta püüab kõigiga sooje suhteid hoida, kuna see pole tema tall ja kui tekib konflikt mõnega, võivad need võtta oma hobuse ja tallist minema minna. See pole aga Cicciole kasulik ja hiljem levitatakse jutte jne..

Elli eile alla ei kukkunud, kuigi Piero kihutas ka Petuliaga galoppi, aga seekord hoiti distantsi. Mina sõitsin jälle Elektraga samal ajal ja Piero terroriseeris hoopis mind. Lihtsalt lambist oleks 2 korda kokku põrganud temaga, sest ta arvab, et tal on eesõigus igal pool sõita. Lammas.

Kui ka mõni negatiivne emotsioon kirja panna, siis nägin eile Piero hobuse sadulavööd. Need ripuvad küll talli vahel, aga alati on välimine pool ilusti kõigile nähtav. Eile Ciccio juhtis lihtsalt tähelepanu ja ma mõtlesin, et see pole reaalne.. Luisa oma on veidike parem, aga praguline ja suht kivikõva on seegi. Asjal on imelihtne põhjus - pärast igat sõitu pestakse nahkvarustust vee all ja pannakse kuivama, kuid kunagi ei kasutata rasva või hooldusvahendit. Ciccio ikka rasvatab varustust ja kõik sadulavööd on imepehmed.

Aga siiski.. Lõpetuseks tahan öelda, et täpselt kuu aja pärast on minu sünnipäev (: